petuskeemid

SISSEJUHATUS

Maailmas on petuskeemid olemas olnud kogu aeg, seoses interneti ja infoühiskonna arenguga aga on nende arv suurenenud paljudes kordades. Käesolev ülevaade käsitleb peamisi üldlevinud petuskeeme ning paljastab, millele petturid oma plaani üles on ehitanud, sest sageli ei saa me sellest aru. Lugeja saab ülevaate ka sellest, kuidas pettureid võiks ära tunda. Käsitletud on selliseid petuskeeme, mille ohvriks meist igaüks võib langeda, mitte selliseid, kuidas on püütud petta näiteks riiki või fonde.

Petuskeemid, mille ohvriks võime langeda, on jaotatud kuude ossa. Kõige lihtsam ja ilmselt ka jõhkram pettus on millegi lubamine ja selle eest ettemaksu nõudmine ning hiljem lihtsalt ettemakstud raha omistamine. Just selline petuskeem on levinud internetis – lihtne on teha veebisait ja pakkuda müügiks asju, mida müüjal endal olemas ei ole ja pole kavatsustki neid kuskilt hankida. Samuti pakutakse näiteks tööd välismaal ning võetakse töökohale jõudmise eest ettemaksu, siis aga kaob vahendaja nagu tina tuhka. Algul võivad vahendaja kavatsused olla isegi head, aga kui ta näeb, et ärist midagi välja ei tule, jätkab ta sihiteadlikult ettemaksude kogumist.

Sellele sarnane skeem on raha nõudmine olematu teo või juhtumi eest, näiteks helistatakse ja teatatakse, et keegi sugulane on hädas ning päästmiseks on vaja kohe raha üle kanda või teatatakse suurest lotovõidust. Siia kuuluvad ka nn Nigeeria kirjad, kus inimesele selgitatakse, et just tema võiks vastu võtta kellegi suure päranduse, sest saatja ise seda teha ei saa ning vajab variisikut.

Omaette petuskeemide grupiks võib pidada püramiidskeeme, mis algselt tunduvad küll normaalse ettevõtlusena, tegelikkuses aga põhinevad võrgustiku kasvatamisel ning skeemi käivitajad saavad raha, hilisemad liitujad aga kindlasti kaotavad, sest lihtsalt ei ole nii palju inimesi, kes sooviksid järjest liituda. Erinevalt püramiidskeemist tugineb ponzi-skeem enamasti tõelisele ärile, kuid selle äri väärtus on kõvasti üle blufitud. Äri “edendamiseks” on vaja kapitali ja kergeusklikud investorid teevad oma sissemaksed ning saavad algul isegi “dividende”. Tegelikult makstakse neile algul tagasi osa sissemaksetest. See tiivustab investoreid investeerima aina rohkem, et saada veelgi rohkem “dividende”. “Dividendide” maksmine kestab seni, kuni jätkub “investeeringute” juurdevool. Kuid siis läheb asi kahtlaseks ning ühel hetkel on suli rahaga välismaale kadunud.

Üha enam kohtab skeeme, kus lubatakse tervendada ravimatuid haigusi, müüakse võluväega tervisetooteid jne. Teadlased peavad sellist tegevust pettuseks, samas sageli on pakkujad ise kindlad, et neil on võluvõimed tõepoolest olemas. Kus jookseb piir, jääb igaühe enda otsustada, kuid on näiteid, mille puhul vähemalt minul pole mingit kahtlust, et tegemist on pettusega. Lisaks püütakse meile teenuseid ka salaja pähe määrida lootuses, et me ei märkagi, kuidas näiteks mobiiliarvele lisanduvad kümned ja sajad kroonid.

Uue petuskeemina on levinud identiteedi vargus. Petturid kasutavad kellegi teise isikuandmeid või paroole ning on välja mõelnud viisid nende kättesaamiseks. Nende andmetega kas sooritatakse oste, võetakse laenu või tühjendatakse pangakonto. Sageli ka lihtsalt kehastutakse internetis kellekski teiseks ja nõutakse raha. Petuskeeme on veelgi, aga eelpool toodud on peamised ning loodetavasti oskab igaüks, kes on selle töö läbi lugenud, end paremini valitsevate ohtude eest kaitsta. Iga petuskeemi kohta on toodud näiteid ja soovitusi, kuidas lõksu langemist oma igapäevaelus vältida. Valdavalt on tegemist näidetega Eestist meie igapäevasest elust, kus inimesed ikka ja jälle petuskeemide ohvriks langevad.

1. ETTEMAKSU NÕUDMINE JA ETTEMAKSTUD RAHA OMISTAMINE

Selle kõige lihtsama pettuse kohta leiab hulgaliselt näiteid portaalist tarbija24.ee, kus on ka omaette pettuste rubriik ning avatud on kaebusteraamat.

1.1. Juhtum 1: Tsiigu internetipood

Üks tuntumaid näiteid Eestis on laste mänguasju müüva internetipoe tsiigu.ee tegevus, mille kohta on foorumites sadu kaebusi ja tuhandeid kommentaare [1], Paljud lapsevanemad tellisid Tsiigu internetikauplusest (OÜ Trendshop) lastemänguasju, kuid ei saanud tellitud asju ega ka kaupade eest ette makstud raha tagasi. Ettevõte võttis tarbijatelt ettemaksu tellitud asjade eest kuni 100 protsenti, kuigi seaduse kohaselt ei pea tarbija kaupu või teenuseid tellides ette maksma rohkem kui 50 protsenti. Mõned inimesed said luhtunud tellimuse eest makstud raha tagasi, kuid enamus mitte [2] .

Tarbijakaitseametisse oli 13. veebruari 2008 seisuga laekunud kokku 92 Tsiigu e-poodi puudutavat kaebust. Skeemi läbiviija Mari Aid tunnistati kahtlustatavaks 7. märtsil 2008 Karistusseadustiku § 209 lõige 2 punkti 4 ehk siis kelmuse tunnustel, kui kelmus on toime pandud avalikkuse poole pöördudes [3].

Selgus ka, et OÜ Trendshop juhatuse liikmed Mari Aid ja Sulev Kits kasutasid petuskeemi juba varem, 2005. aasta alguses, viies läbi mobiiltelefonide järelmaksu kampaania. Mobiilipetturid viisid Harjumaa töötu koduperenaise helde tasu lubadustega pankrotiohtu, veendes naist võtma oma nimele tosinat mobiilside firmade poolt järelmaksukampaaniaga jagatavat telefoni [4].

Juhtum on jõudnud isegi inglise keelsesse Wikipediasse. Lõpliku kahtlustuse järgi on kannatanuid 130 ning Mari Aidi poolt tekitatud kahju kogusumma 284 006 krooni [5]. Vastavalt Karistusseadustiku § 209 punkt 2 lõige 4-le on tegu kelmusega ja karistus määratakse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel ning avalikkuse poole pöördudes ning selle eest karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.

2. oktoobril 2009 määras Harju maakohus 128 kliendilt olematu kauba eest raha võtnud Mari Aidile tingimisi vangistuse ning mõistis temalt välja üle 280 000 krooni. 23-aastane Mari Aid tunnistati süüdi kelmuses, mis on toime pandud avalikkuse poole pöördudes. Suurim summa, mis Mari Aid ühelt kliendilt välja pettis, ulatus 22 155 kroonini. Kohus mõistis Aidile karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust, mida vähendati lühimenetluse tõttu kolmandiku võrra, mõistes karistuseks aasta ja kaheksa kuud vangistust. Et karistuse hulka loeti ka eelvangistuses viibitud aeg 9. maist 2008 kuni 9. oktoobrini 2008, jäi ära kandmata karistuseks aasta ja kaks kuud ning 29 päeva vangistust. Ära kandmata karistust kannab Aid tingimisi 18-kuulise katseajaga, jäädes selleks ajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla.

1.2. Juhtum 2 – Salmetan OY töö vahendus välismaale

Viimasel ajal on üha enam sagenenud ajalehe libakuulutustele vastamine. Tüüpskeemina saab rääkida kuulutusest, kus pakutakse tööd mõnes välisriigis ning kontaktina on lisatud ainult telefoninumber. Isiku nimi ja arvenumber, kuhu ettemaksu raha kanda, öeldakse alles kontaktiks märgitud telefoninumbrile helistades. Raha kannavad aga tööotsijad isiku arvele enne, kui firma olemasolu ja isikuid selle taga on kontrollitud [6].

Ühes Eesti juhtivas kuulutustelehes ilmus alljärgnev tööpakkumine: Töö välismaal. Kirjeldus: Salmetan OY tegeleb piimatoodete tootmisega. Pakume tööd naistele (liinitööline, lihttööline); meestele (autojuht-autojuhiabi, tõstukijuht, laotööline, komplekteerija). Töötasu alates 2000 EUR, võimaldame ka elamispinna. Kuulutuses paluti eelnevalt raha 68 EUR ehk 1055 EEK kanda algul Marika-nimelise ning hiljem Žanetta-nimelise naisterahva pangaarvele. Tööpakkuja väitis ka, et asjaga on kiire ning pakkumine kehtib vaid teatud kuupäeva ja kellaajani. Hilisemal kontrollimisel on selgunud, et antud firmat Soomes ei eksisteeri [7].

Mida antud juhul tuleb teada, on see, et Eestis on töö vahendamine alati tasuta. Vastavalt tööturuteenuste ja -toetuste seadusele ei tohi eraõiguslik juriidiline isik ega füüsilisest isikust ettevõtja tööleidmise sooviga tema poole pöördunud isikult töövahendusteenuse eest tasu nõuda. Nimetatud juhtum on üheks näiteks paljude hulgas. Politsei on välja selgitanud, et tööpakkumisega seotud isikute kontaktandmed ei vasta tõele. Tegemist on variisiku kasutamisega raha teenimise eesmärgil. Vastavalt tööturuteenuste seaduse § 12 lõikele 2 ei tohi eraõiguslik juriidiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja nõuda tema poole tööleidmise sooviga pöördunud isikult tasu töövahendusteenuse eest. Töövahendusteenuse eest võib tasu nõuda üksnes tööandjalt või teiselt eraõiguslikult juriidiliselt isikult või füüsilisest isikust ettevõtjalt.

1.3. Juhtum 3 – Võidusõidu- ja kontsertetendus Street Power

9. mail 2009 pidid lauluväljakul müristama kiired autod ja kuulsad bändid. Pealtvaatajate vahel lubati loosida välja auto Citroen C4 VTR-Sport. Miss Estonia Diana Arno pidi õhtuks olema 100 000 krooni sponsoriraha omanik. Tegelikkuses kujunes võidusõidu- ja kontsertetendus Street Power sootuks teistsuguseks. Street Poweri reklaamimiseks kuulutasid Martin Mägi ja Gunnar Laast (RedIce Grupp OÜ) telekaamerate ees, et kingivad Bahamale Miss Universumile kibelevale Diana Arnole laupäeval sada tuhat krooni.

RedIce Grupp tellis lavaprogrammi Club Visionilt, kes organiseeris kohale plejaadi Eesti kuulsamaid artiste – Tanel Padari & The Suni, Rolf Juniori, Kairit Tuhkaneni, Slämi jne. Nalja viskama olid tellitud Henrik Normann ja Aleksander Ots. Õhtut juhtis Genka ehk Henry Kõrvits. Street Powerile kogunes vaid mõnisada huvilist. Kui seitsme paiku õhtul suunas paarisajapealine publik pilgud võidusõidu finaalile, kadusid korraldajad kogu piletikassas leiduva sularahaga. Selgus ka, et korraldajatel puudus kinnitus Eesti Autospordi Liidust. Pileti ostnud inimesed jäid ilma sõiduauto loosimisest ja osad väljakuulutatud esinejad loobusid esinemisest, võistlejad jäid ilma auhinnast ning Miss Estonia peab jätkama sponsori otsinguid Bahamale sõiduks [8].

Lisada võib veel, et ürituselt puudus ka lubatud tank. Ilmselt oleks osaleja pidanud otsima, kas RedIce Grupp OÜ on usaldusväärne ürituste korraldaja.

1.4. Soovitused

Pettust võib olla väga raske ära tunda, sest turul tegutsevaid ettevõtteid on väga palju. Samas on arukas hoiduda põrandaalustest ja oma valdkonnas tundmatutest firmadest. Kõige esimene ohumärk ongi see, kui kaupa, tööd või üritust vahendav ettevõte on avalikkusele tundmatu. Eriti nõudlik tuleb olla reisikorraldajate tausta suhtes, sest on sagenenud juhtumid, kus reisidelt nõutakse ülisuuri ettemakse ning reisid jäävad lihtsalt ära ning väike reisibüroo lihtsalt haihtub.

Kaupade ostu korral internetipoest saab kiiresti internetist otsida, kas ettevõttel on rahulolevaid kliente, samuti kas kellelgi on esinenud probleeme. Tänapäeval riputavad paljud petetud oma teated pettasaamise kohta kohe internetti üles, näiteks Tarbija24 kaebuste raamatusse. Muidugi võib kavalam pettur skeemi rajada niiviisi, et toimetab algul kauba kätte kiiresti ja kvaliteetselt, hiljem aga mitte ja kaob [9].

Ebaseadusliku töövahenduse korral pole petturist ettevõte ennast registreerinud. Kahtluse korral saab seda kontrollida majandustegevuse registrist. Kui otsinguvormi kirjutatud nime kohta andmeid ei ole, on töövahendaja järelikult ebaseaduslik. Sobivat töökohta välisriigis saab otsida ka Euroopa Liidu ametlikust töövahendusportaalist EURES. Kui on makstud raha registreeritud tööbüroole, võib esitada ettevõtte vastu nõude alusetu rikastumise sätete alusel võlaõigusseaduses (ptk 52, §§ 1027-1042). Kõik ebaseaduslikud tehingud on tühised ning nende eest saadud tulu tuleb tagastada. Paraku võtab kohtu vahet käimine hulga raha ja aega. Seepärast on mõistlikum ebaseaduslik tasu algusest peale maksmata jätta. Kui firma rikub seadust tööotsijalt tasu nõudes, pole põhjust uskuda, et ta ka lubatud töökoha vastu annaks.

Ka suurematest üritustest osavõtu korral, mille piletihind ulatub sadadesse kroonidesse, on ilmselt vaja kontrollida, kas korraldaja on usaldusväärne. Street Poweri juhtumi puhul levis teave selle kohta, et korraldajatel puudub Eesti Autospordi Liidu kinnitus, juba varem internetis. Praegusel majanduskriisi perioodil on klientidel suuremad võimalused tingida ettemaksu osa võimalikult väikeseks või seada fakti ette, et tasu maksmine toimub alles pärast kauba kättesaamist või kättesaamise hetkel. See teeb ettevõtete elu raskemaks, kuid võimaldab pääseda hilisematest probleemidest.

2. TASU NÕUDMINE OLEMATU TEO VÕI JUHTUMI EEST

Sageli püüavad petturid luua muljet, et toimunud on mingisugune sündmus, mis meid oluliselt mõjutab, ning püüavad meie reaktsioonidele tuginedes raha välja meelitada.

2.1. Juhtum 4 –olematu õnnetus või probleem lähisugulasega

Eestis tegutsevad telefonipetturid, kes valivad oma ohvriteks tavaliselt vanemaid inimesi. Üks sarnane juhtum leidis aset Pärnus 2008. aasta juulis, kui kohalik elanik teatas politseile kahtlasest telefonikõnest. Helistaja väitis end olevat naise lähisugulane, kes on sattunud õnnetusse ja vajab nüüd abi. „Pead helistama ühele numbrile ja täitma edasisi juhtnööre,“ rääkis abipaluv hääl telefonis. Osutatud telefoninumbrile helistades nõuti naiselt asja poolelijätmise eest suurt rahasummat. Pärnakas väitis aga, et temal raha ei ole ning kõne katkestati. Hiljem selgus muidugi, et lähisugulasega on küll kõik korras, kuid juhtunust teavitas naine siiski ka politseid. Juhtumi osas on politsei alustanud ka kriminaalmenetluse, käsitledes seda kui kelmuse katset [10].

2008. aasta suvel sagenesid telefonikõned, kus helistaja teatas lähedastega juhtunud liiklusõnnetusest või mõnest muust õnnetusest ning soovitasid asja lahendamiseks anda suurem summa raha. Tartu politsei sai ühel nädalavahetusel 22 teadet selliste kõnede kohta [11].

Paljudel juhtudel kehastuvad kelmid politseinikeks. 2008. aasta mais helistati Lasnamäel elavale Galina Ivanovale ja teatati, et tema poeg Roman on Leedus autoavarii teinud ja võib mitmeks aastaks vangi minna. Poeg palunud, et ema aitaks asja mitteametlikult lõpetada. Ivanova ütleb, et petis oskas usutavalt Romani häält järgi teha. Libapolitseinikud olevat kannatanuga läbi rääkinud. Ivanovale öeldi, et kui ta saab poole tunni jooksul kokku 50 000 krooni, siis kannatanu loobub protokollist. Kui Ivanova helistas oma tütrele, Romani õele, ja too omakorda Romaniga ühendust võttis, selgus, et too istub oma Lasnamäe kodus ega ole jalagagi Leetu saanud. Roman Ivanov sai kohe aru, et tahetakse raha välja petta. Põhja politsei saatis Ivanova kutse peale välja ametnikud 30 000 krooniga, kes varitsesid tema juures poolteist tundi. Petised helistasid korduvalt tagasi, uurisid, kui palju raha õnnestus kokku saada, kes andis ja mida talle selgituseks öeldi. Viimaks nad loobusid, kuid on olnud neid, kes maksid [12].

Petrikonis peab mõistetud kolmest aastast reaalselt trellide taga veetma aasta, Kujacinskaite kaheksa kuud. Karistuse kandmise algust hakatakse arvestama vahistamise kuupäevast ehk eelmise aasta 18. augustist. Seega peavad mõlemad jõustunud kohtuotsuse korral veel mõnda aega trellide taga veetma. Pärast reaalse vanglakaristuse kandmist saadetakse Petrikonis ja Kujacinskaite Eestist välja ja neile kohaldatakse kohtuotsuse alusel viieks aastaks Eestisse sissesõidukeeld. Mõlemad süüdimõistetud peavad lisaks kohtukuludele tasuma kannatanutele tehtud varalise kahju kokku 75 500 krooni. Maakohus mõistis mõlemad süüdi paragrahvi alusel, mis käsitleb varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutise loomise teel. Kohtuotsust on võimalik edasi kaevata Tartu ringkonnakohtusse. Süüdistuse järgi lõid Petrikonis ja Kujacinskaite koos eeluurimisel tuvastamata isikuga eelmise aasta 10. augusti õhtul Lääne-Virumaal elavale 68aastasele naisele ettekujutuse, et tema poeg tegi inimese hukuga lõppenud liiklusõnnetuse ja on politseis. Naisele helistaja tutvustaski end politseinikuna ja selgitas, et liiklusõnnetuses hukkunu abikaasale on vaja anda 3000 eurot või 50 000 krooni. Keeldumise korral pidi ootama poega seitsmeaastane vanglakaristus. Naine nõustus raha tasuma ja mõne aja pärast ilmus tema korterisse Kristina Kujacinskaite, kes sai nõutud 50 000 krooni. 18. augustil tegutsesid Petrikonis ja Kujacinskaite koos eeluurimisel tuvastamata isikutega ja Laimise-nimelise mehega. Eakale naisele esitatud jutt oli sama, et poeg sattus liiklusõnnetusse, kus on kannatanuid. Poja päästmiseks andis naine vahendajana esinenud Kujacinskaitele 8000 krooni. Samal päeval kasvas ka petturite isu ning liiklusõnnetuse väidetava põhjustaja päästmiseks küsiti juba 5000 eurot. Pettuse ohvriks langenud naisterahvas andis 13 000 krooni, kuid õige pea tegi ta kindlaks, et tema pojaga on kõik korras ja mingit avariid pole olnud. 18.augustil õnnestus Petrikonisel, Kujacinskaitel ja nende kaasosalistel petta õnnetutelt naistelt välja kokku 101 500 krooni [13].

2.2. Juhtum 5 – olematu lotovõit

Igaüks, kel on e-posti aadress, on ilmselt saanud kettkirja teatega hiigelsuurese lotovõidust loteriil, kus inimene pole oma teada isegi mitte osalenud. Paljusid ajavad sellised teated närvi või naerma, ent on ka reaalseid ohvreid. Naine, kes osales ise Eestis ohvriabi seaduse koostamisel, langes 2007. aasta mais Inglismaal lotovõitu lubanud kettkirja pettuse ohvriks. Naist ei muutnud ettevaatlikuks isegi teadmine, et ta pole lotot kusagil mänginud. Ta sai teate, et tema e-posti aadressi alusel on ta võitnud 1,2 miljonit naela. Naine saatis vastuse, et kas on ikka nii ja ega see pole spämm. Vastati ametlike initsiaalidega, et see pole nali ja veel kord palju õnne. Võidutšekk olevat Inglismaal Royal Bank of Scotlandis. Ohver pidi maksma 450 naela, et saaks tšeki kätte, sest nemad olevat kulutusi teinud. Naine kirjutas, et tuleb parem ise Londonisse, mispeale petturid palusid reisiplaani saata. Samal ajal sai naine veel ühe kirja, et olen e-posti süsteemi loosimisel võitnud miljon naela. Kõik tundus talle nii reaalne, hästi vormistatud meilid, ei tekkinudki kahtlust, et see võiks pettus olla. Naine maksis 450 naela ära ja järgmisena tuli justkui Inglise maksuametist kiri, et kuna ta ei ole Suurbritannia kodanik, siis peab võidu kättesaamiseks veel 260 naela maksma. Telefonis rääkinud mees teatas, et ärgu ta 19. mail tulnud teadet tõsiselt enam võtku, vaid kontsentreerugu ikka sellele 21. mai lotovõidule. Naine sõitis Londonisse ja lubatud Royal Bank of Scotlandi peakontori asemel leidis eest tavalise sularahaautomaadi ja tegi avalduse Inglismaa politseile, kuid politseitöötajad polevat saanud millestki aru. Ohvri kahjud küünivad kokku umbes 18 000 kroonini. Sellest ligi 10000 krooni moodustab summa, mis naine loteriivõitu lubanud pangale «kulude» katteks musta raha lähetamise poolest kuulsa Western Unioni Tallinna kontori kaudu Inglismaale saatis. Ülejäänud summa moodustavad reisikulud. Kokku tegid rahvusvaheliste petturite loteriivõitudest teatavate kettkirjade ohvriks langenud ja politseile uurimiseks avalduse teinud kolm Eesti elanikku [14].

Samasse valdkonda kuuluvad bännerid arvutiekraanil ’Õnnitleme! Oled 1000000. külastaja! Klikka oma võidu kättesaamiseks!’ Siin küll tavaliselt raha ei nõuta, kuid bänneri riputaja teenib raha selle kliki pealt ning klikkaja kaotab lihtsalt aega. Mõningatel juhtudel aga võib ka see bänner juhatada mõnele petuskeemile, kus nõutakse mingeid makseid.

2.3. Juhtum 6 – Nigeeria kirjad

Üks kõige levinumaid kettkirjadena levivaid pettuse liike on nn Nigeeria kirjad, mis said alguse juba üle 25 aasta tagasi ja viitasid Nigeerias toimunud olematutele sündmustele, viimasel ajal on riikideks ka teised Aafrika ja teiste maailma piirkondade riigid. Pettuse lubada kergeusklikele välismaalastele olematut varandust mõtlesid välja Nigeeria tudengid peale riigi naftal põhineva majanduse allakäiku 1980-ndate alguses, rünnates riiki külastavaid ärimehi, kel plaanis sõlmida kahtlaseid tehinguid. Rahvusvaheliselt on pettus tuntud ka kui scam 419, viidates artiklile 419 Nigeeria karistusseadustikus.

Pettus hakkas levima e-posti arenedes ning kettkirju tuleb ohtralt seniajani [15]. Näiteks on saadetud kirju nii endise Iraagi valitsuse esindajate kui ka Aasia tsunami ohvrite poolt. Petukirju iseloomustab see, et kirja saajale tundmatu isik kirjutab, et tema sugulane või sõber oli rikas inimene või poliitik, kes on revolutsiooni, sõja või katastroofi käigus surma saanud, kuid paigutanud enne surma oma kapitali salaarvele. Summa ulatub tavaliselt 800 000 kuni 100 miljoni dollarini. Kirja saatja sõnul on tal kapitalile juurdepääs ja ta soovib seda paigutada välismaale. Abi eest lubatakse 5-50 protsenti ülekantavast summast. Algul palutakse kirja saajalt tavaliselt kontonumbrit. Info saamisel võidakse võltsitud dokumente kasutades tekitada olukord, kus tundub, et raha on ülekandmisel ja võib kohe laekuda. Samas võetakse ohvriga ühendust ja selgitatakse, et on tekkinud mingi probleem, mis takistab asja lõpuleviimist. Probleemi lahendamiseks palutakse ohvrilt teatud rahasummat, mis kulub dokumentide vormistamiseks, altkäemaksu andmiseks, advokaadi palkamiseks või muuks sääraseks. Kui kergeusklik ohver teeb rahaülekande, siis edasine side petukirja autoriga katkeb [16].

Varasemal perioodil sattusid Eesti ärimehed suurpettuste ohvriks. 1992. aastal kadusid Nigeeria “suguharude” kätte suurpettur Indrek Samusenko miljonid. Raharaskustesse sattunud ärimees lootis teha oma elu tehingu ning ostis koos Vene partneriga oluliselt nominaalist odavamalt üles ühe Nigeeria riikliku võla.Tehing tõotas kuninglikku kasumit. Selleks laenas ta Eestist kokku koos intressidega üle 50 miljoni krooni. Võlakirjade müümisel lootis Samusenko saada aga tervelt 38,5 miljonit dollarit (üle 500 miljoni krooni). 1993. aastal käis Lagoses edutult võlausaldajate miljoneid tagasi toomas advokaat Urmas Arumäe. “Kokku rööviti meid kümnel korral,” on Arumäe meenutanud oma unustamatut ärireisi. “Pidime relvastatud väljapressijatele maksma ühtekokku 1200 dollarit.” Endine Eesti Interpoli büroo ülemkomissar Lenno Reimandi ütles 1999. aastal, et Eestis oli palju inimesi, kes läksid kohtama Nigeeria ärimeestega. Tema andmetel rööviti nad paljaks. 1990-ndate lõpus, kui e-post polnud ettevõtjate hulgas veel eriti levinud, saabusid Nigeeria petukirjad Eestisse paberil ja lainetena. Petturid olid ära jaganud piirkonnad, kirju toodi suurtes kartongkastides algpunktist jaotuspunkti, kus nad ümbrikusse pandi ja ära saadeti. Lisaks ametiasutustele asus Nigeeria kirjade pettust paljastama ka hulgaliselt ajakirjanikke ja tavainimesi, püüdes pettureid omakorda konksu otsa saada [17].

1999. aastal paljastas petuskeemi Eesti Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas. Riigifirmas töötav Peetri sai eksootilise margiga ümbrikust kiri pealkirjaga “Täiesti konfidentsiaalne!” Keegi dr. Edwin Igwe tutvustas ennast poolriikliku Nigeeria Rahvusliku Naftakorporatsiooni (Nigerian National Petroleum Corporation) pearaamatupidajana. Eesmärgiks otsida usaldusväärse välisfirma abi, et kanda välismaale 30 miljonit dollarit (umbes 420 miljonit krooni). Tasuks pangaarve kasutamise eest pakkus dr. Igwe kuninglikku tasu 30 protsenti tehingu mahust ehk üheksa miljonit dollarit (126 miljonit krooni). Tehing toimuks üleöö, raha ootab vaid äripartneri märguannet. Kiri oli värvilisel firmablanketil, templi ja allkirjaga. Peeter aimas bluffi, kuid uudishimust otsus siiski proovida. Peetri vastusest ei möödunud kahte tundigi, kui faksiaparaat sülgas välja dr. Igwe kirja. Nigeerlane selgitas, et Peetri pangaarve kaudu liikuva raha eest ostetakse Eestist kaupa, ülejäänud investeeritakse siinsesse kinnisvarasse. Nädal ja mõned faksid hiljem palus NNPC pearaamatupidaja Peetril esimest korda Lagosesse helistada. Järgmisel hommikul helistades kostis telefonitorus: “The number you dialed is temporarily out of service”. Nigeeria ja kogu Aafrika ühe suurema firma esindaja telefonid olid ajutiselt suletud või väljaspool teeninduspiirkonda! Peeter lõi käega. Kaks päeva hiljem saabus aga Lagosest vabandav faks. Igwe väitis, et viibis levipiirkonnast väljas ning nõudis tehingu lõpule viimiseks ruttu Eesti firma pangaandmeid. Ehkki telefonis jättis Igwe soliidse ärimehe mulje, ei riskinud Peeter riigifirma pangaandmeid avaldada ja andis nigeerlasele oma pangakoordinaadid. “Jumal tänatud, et ma firma pangaandmeid ei avaldanud!” hingab Peeter tagantjärgi kergendatult. Äkki teatas Igwe, et on tekkinud väike probleem. Et tema isiklik advokaat olevat reisil ja dokumentide kinnitamiseks olevat vaja teise advokaadi abi, palus ta Peetrilt 1500 dollari suurust abi. Peeter võttis uue kaugekõne Aafrikasse. Raamatupidaja kinnitas, et enneaegselt olla reisilt naasnud tema advokaat ja kõik olevat jälle kõige paremas korras. Tehing kogus tuure. 8. aprillil sai eestlane Nigeeria Keskpanga välisarvelduste osakonna direktori Alhaji M. Rasheedi allkirjaga faksi. Seal oli must-valgel, et keskpank ja naftafirma sõlmisid lepingu 30 miljoni dollari väljasaatmise kohta Peetri arvele. Dokument näis ehtne blankett, templid, allkirjad. Raha lausa kibeleb ülekandmise järele. “Oli vaid üks takistus. Nüüd vajati mind Nigeeriasse raha väljasaatmise orderi originaali allkirjastama,” jutustab Peeter. Eestlasel polnud mõtteski Nigeeriasse sõita. Telefonis selgitas keegi keskpanga ametnik talle, et lepingu postitamine läheb kulukaks 250 dollarit kullerfirmale ja 4250 dollarit käsiraha pangale. Ka äripartner Igwe palus teele panna kasvõi pool nõutud summast. Peeter jäi aga kõigutamatuks: ei mingit raha. Ruttu saabus Tallinna uus faks Lagosest: “Käes on selle tehingu kõige kriitilisem hetk!” Ainus, mis miljonite liikumist pidurdab, on Peetri tõrksus. Tallinnast läks Nigeeriasse ettevaatlik faks, kus Peeter osutas mitmele vasturääkivusele aafriklaste jutus. Ainsa võimalusena pani ta ette allkirjastada leping Eesti läheduses, Soomes või Rootsis. Lootus, et 30 miljoni dollari pakkuja nüüd Aafrika avarustesse kaob, osutus petlikuks. Varsti saabus järjekordne faks dr. Igwelt, kus ta avaldas lootust, et keskpanga president rahuldab Peetri soovi allkirjastada leping Euroopas. Tund hiljem laekuski Peetrile vastav teade Nigeeria Keskpangast. Paberil ilutses koguni pangapresident dr. Paul Ogwuma nimi. Kui Peeter ikka liimile ei läinud, tegid nigeerlased möödunud nädalal uue pakkumise. Tulgu eestlane Hollandisse, kus Nigeeria Keskpanga esindajad teda allkirjastamisvalmite paberitega ootavad. See “teenus” maksab vaid 10 500 dollarit. Nüüd saatis Peeter Lagosesse kurja faksi, kus palus ennast totrate äriettepanekutega enam mitte tülitada. Petturite uskumatust nupukust ja nahaalsust näitab fakt, et eelmisel reedel sai Peeter kurikuulsalt dr. Igwelt kirja, kus viimane teatab, et supertehingu vahendajaks hakkas hoopis Ukraina firma Endapel. Igwe tegi veel ühe katse saatku eestlane Nigeeriasse volikiri, mis kinnitab tema loobumist suurtehingust.

Mitmesugused petuskeemid on Nigeerias võtnud tööstusharu mõõtmed. USA salateenistuse andmetel teenivad inimeste ahnusel mängivad libaärimehed aastas vähemalt sada miljonit dollarit. Ajakirjanduse andmetel saatsid jultunud petised kirja isegi Inglise kuningannale. Interneti-ajastu algusega kandus petuskeem üle internetti ning lisaks ärimeestele laienes kõikidele inimestele. Uskumatu, aga ka eestlaste seas on jätkuvalt ohvreid [18]. 2004. aastal oli keskkriminaalpolitseile teada kümmekond juhtumit, kus Eesti inimesed on end nendest kirjadest petta lasknud ja nõutud raha petiste kontole kandnud [19].

2.4. Soovitused

Kui helistab või muul viisil võtab ühendust tundmatu inimene, isegi kui ta esitleb end politseinikuna, ei tohi lasta end automaatselt kaasa kanda tema rahasoovist. Kui viidatakse sugulasega või lähedasega toimunud õnnetusele või probleemile, tuleb ilmselt kontrollida, kus see inimene tegelikult viibib või küsida täpsustav küsimus, millele oskab vastata vaid see, kellega õnnetus või probleem olla juhtunud. Mis puudutab teateid hiigelsuurtest loteriivõitudest, siis juhul, kui inimene pole loteriipiletit mõnel üldtuntud loteriil osalemiseks ostnud, siis uskuda selliseid teateid on ülim naiivsus. Kas suudate ette kujutada loteriid, kus lihtsalt e-posti aadressi omamise eest loositakse välja sadu miljoneid kroone? Sama moodi tuleb lihtsalt ignoreerida kirju, milles lubatakse pärandust või protsenti tehingu sooritamise eest. On kummaline, et ikkagi on igal aastal Eestis kümneid ja isegi sadu selliste libaloteriide ja Nigeeria petukirjade ohvreid.

3. PÜRAMIIDSKEEMID

Üheks sagedamini levivaks pettuse liigiks on püramiidskeemid, milles lubatakse kerget ja kiiret raha või tasuta kingitusi. Püramiidskeemis ei saada tulu mitte toote või teenuse müügist, vaid uute liikmete hankimisest. Tüüpilises püramiidskeemis tasub uus liige liikmemaksu ning seejärel hakkab värbama uusi liikmetasu maksvaid liikmeid. Nimetatud skeemi läbivaks ideeks on üha uute ja uute liikmete juurdesaamine läbi aktiivsete alumiste tasandite liikmete, kellele makstavad liikmetasud kanduvad ülemistel tasanditel olijatele. Alumistel astmetel olijad liiguvad vastavalt ’teenete’ arvule automaatselt kõrgemale tasemele, kus suureneb ka nende potentsiaalne osalus teiste poolt makstavate liikmetasude jagamisel. Jäetakse mulje, et uusi liikmeid saab ja tulebki leida lõputult, tegelikkuses aga hajuvad püramiidskeemid mingi aja möödudes ning alumistel tasemetel olijad jäävad ilma nii oma sissemaksust kui ka lubatud teenistusest [20].

Eestis kehtiva Tarbijakaitseseaduse § 123 ’Eksitav kauplemisvõte’ lõige 8 punkt 14 kohaselt peetakse niisuguse müügiskeemi loomist, kasutamist ja arendamist, milles osalemisel tarbija tasub võimaluse eest saada hüvitist tulenevalt peamiselt teiste tarbijate süsteemi kaasamisest, mitte kaupade või teenuste müügist või tarbimisest (püramiidmüügiskeem), alati eksitavaks ja see on keelatud [21].

Üks neist viisidest, kuidas väidetavalt saab ratsa rikkaks kodust lahkumata, on tegelikult võrkturunduse püramiidskeem. Osta ainult mõne tuhande krooni eest meie kaupu välja ning kui need sõpradele maha müüd, ongi õnn õuel! Ehkki mõni turundusvõrk on teistega võrreldes kena ja viisakas – näiteks kosmeetikafirma Avon tuntud Avon lady’d -, on enamikul neist konkreetne põhjus, miks nad oma kaupa poes ei müü. Võrkturunduses levitatakse tihti tooteid, mis tegelikult peaksid olema registreeritud, ent millele riik mingil juhul müügiluba ei annaks. Tüüpilised on looduslikud või maagilised imeravimid, mille kuulus Siberi nõid Marusja ise kokku segas ning mille ainus tõeline efekt on hais. Halvemal juhul põhineb võrkturundus püramiidskeemil: iga osaline teenib selle pealt, et värbab järgmisi. Kahjuks saavad põhimõttel “igaüks otsib veel kümme lolli” maakera elanikud kiiresti otsa ning ainsad õnnelikud on skeemi algatajad. Seetõttu on püramiidskeemid ka Eestis illegaalsed [22].

3.1. Juhtum 7 – Orkutis leviv püramiidskeem

Populaarses interneti suhtluskeskkonnas Orkut levis 2006.-2007. aastal püramiidskeem, mis proovis tagasihoidlike rahasummadega lihtsameelseid orki tõmmata. Mitmed Orkuti kasutajad on saanud kirju viie nime ja pangaarve numbriga. Kirjas palutakse pangaülekandega maksta 25 krooni nimekirjas esimesel kohal asuva inimese kontole. Seejärel palutakse kirjas ära kustuda esimese ehk äsja 25 krooni võrra rikkamaks saanud inimesi nimi ja lisada nimekirja lõppu oma nimi ja konto ning kiri soovitatavalt vähemalt 40-le inimesele, kes siis kirja omakorda edasi saadavad jne. Edasi esitab kiri arvutused, kus demonstreeritakse, kuidas ringlust jätkav kiri viib lõpuks 25 krooni „investeerija” püramiidi tippu, millega viimane „teenib” 78 125 krooni. Tegemist on tüüpilise püramiidskeemiga, mis kasvavad geomeetrilise jada reeglite järgi: selleks, et Teie nimi jõuaks lõpust esimeseks peab skeem kokku töötama kümme ringi, aga kogu Eesti rahvastiku katmiseks piisab juba kaheksast ringist. Tõenäoliselt jääb skeem juba kuuenda ringi juures pidama, kuna inimesed, kes sellega on nõus kaasa minema saavad lihtsalt otsa.

3.2. Juhtum 8 – Troy Bank

2006. aastal alustas Eestis tegevust Troy Bank, mis lubas investeerijad ratsa rikkaks teha, pakkudes aastas kuni 960 protsenti tulu. Finantsinspektsioon sellenimelist finantsasutust Eestis litsentseerinud ei olnud. Investeeringutelt lubas Troy Bank maksta kaks protsenti intressi tööpäevas, seega oleks investeeringu tootlus keskeltläbi 200 protsenti aastas. Lisaks andis pank kodulehekülje troybank.com andmeil laene, tegeles heategevusega, väljastas deebetkaarte jms [23].

06.12.2006 hoiatas finantsinspektsioon investoreid ühingusse Troy Bank investeerimise eest. Troy Bank internetileheküljel http://www.troybank.com/ oli panga asukohaks märgitud Tallinnas Pärnu maanteel asuv aadress. Finantsinspektsioon ei ole Troy Bank nimelisele pangale ega ka investeerimisühingule väljastanud Eesti Vabariigis tegutsemiseks tegevusluba. Eeltoodule tuginedes oli internetileheküljel viidatud tegevuskoha aadress valeinformatsioon ning kõnealust panka ega investeerimisühingut nimetatud aadressil Tallinnas ei asunud. Hetkeks on veebileht kadunud, informatsiooni selle kohta, kas petturid üles leiti ja neid ka karistati, senini ei ole [24].

3.3. Juhtum 9 – Võrkturundusfirma Amway – püramiidskeemi kahtlus

Ajalehe The Times teatel on Suurbritannias riik kaevanud kohtusse otsemüügiketi Amway, sest firmaga liitunuile lubatakse alusetult taevamannat. Amway püramiidskeem levib laialt ka Eestis, ent erinevalt Suurbritanniast toimub selle tegevus siin põranda all. Amway lubab kogu maailmas võrkturundusketiga liitunuile head rahateenimise võimalust. Brittide süüdistuse järgi on aga tegemist tüüpilise püramiidskeemiga, kus tulu korjavad väga vähesed. Eestis kaks korda Amway koolitusel käinud naise andmetel on siinne olukord on täpselt samasugune. “Lubatakse piimajõgesid ja pudrumägesid. Kui oled liitunud, siis sealt välja saada on peaaegu võimatu. Ka toodete kvaliteet on allapoole igasugust arvestust,” rääkis ta. “Ma ei tea, milline on Amway tase mujal, aga see, mis siin toimub, on paras jama.” Samasuguse ärimudeliga firmasid koondava Eesti Otsemüügi Assotsiatsiooni juhatuse esimehe Stella Laansoo hinnangul on Amway Eestis laialt levinud. “Käive ulatub kindlasti miljonitesse. Arvan, et see on vähemalt kaks-kolm miljonit krooni aastas,” lausus ta. 2006. aastal ketiga liitunute arvuks hinnati Eestis ligemale kolm tuhat inimest. Laansoo sõnul tegelevad siinsed Amway edasimüüjad illegaalselt, ehkki ketiga liitunuile on juba ammu lubatud, et võrk Eestis registreeritakse. Ehkki Amway äristrateegia on maailmas sarnane teiste tuntud võrkturundusettevõtetega, nagu Avon, Tupperware ja GLDT, eristab seda asjaolu, et äri on kontrollimatu.

Tervisekaitseinspektsiooni avalike suhete juhi Iiris Saluri kinnitusel pole ühtki Amway toodet Eestis registreeritud, seega ei tohiks neid siin ka müüa. Üks Tartu naine rääkis Ärilehele, et on Amway tootete pidev tarbija ja saab neid edasimüüja kaudu. Ta kasutab Amway hambapastat, pesupulbrit, ahjupuhastusvahendit ja nõudepesuvahendit ning arvab, et tooted on väga head. Kaupade hinnad on poes müüdavatest sootuks krõbedamad. Näiteks nõudepesuvahend maksab 115 krooni liiter. Ka naise neli-viis sõbrannat on kindlad Amway toodete tarbijad. “Ainuke viis neid hankida on tutvuse kaudu ja seepärast olen ma tooteid teistelegi viinud,” lausus naine. “Edasimüüja ma aga ei ole ja kust kaubad tulevad, seda ma ei tea” [25].

Suurbritannias toimunud kohtuasja käigus selgus, et 39000 agendist, kes Amway heaks töötavad, ei saa 27000 mitte mingisugust sissetulekut ning 7492 teenisid keskmiselt vaid 250 krooni aastas. Need on arvud, mis peaksid Amway heaks Eestis tööle minevad inimesed mõtlema panema [26].

Samas foorumis on lahti seletatud Amway toodete müügilt teenimise skeem. Enne kui Amway lubab müüjale raha maksma hakata, tuleb jõuda 21% allahindluseni. Selleks tuleb koguda punkte. Punkti väärtus on 1,3 eurot. Kroonideks ümardatult tuleb kaupu osta selleks nii: 3% allahindlust 4000 kr. 6% – 12000 kr. 9% – 24000 kr. 12% – 48000 kr. 15% – 81000 kr. 18% – 142000 kr. 21% – 200000 kr. Lisandub saatekulu. Arvesse lähevad kõik müüja ja tema poolt värvatute ostud. Järgmisele tasemele jõudmiseks lähevad arvesse ainult ühel kuul sooritatud ostud. Näiteks kui müüja on 12% peal, siis selleks, et jõuda 15% peale peab ta ostma enda värvatutega kokku ühe kuu jooksul kaupu üle 81000 kr. Kui ostab 79000 kr eest, siis järgmisse kuusse seda edasi ei kanta ja tuleb jälle otsast alustada (12% allahindlus jääb alles). Kui müüja on oma jüngritega ostnud ühe kuuga üle 200000 kr kaupu, on ta jõudnud 21% allahindluseni. Aga ka 21% juures tunduvad need kaubad tunduvalt kallimad kui analoogilised kõige kallimates poodides. Mõned kaubad kuni kolm-neli korda. Nüüd lubatakse raha anda, kui müüja ehitab ülesse uue jüngrite kollektiivi. Samade nõutavate kuu ostu summade ja protsentidega. Allahindluse protsent makstakse välja rahas. 21% saavutamiseks peaks müüjal olema üle 100 jüngri, nii Amway värbajad soovitavad. Loengul räägitakse, et tuleb leida üks liituja kuus, kes leiab omakorda ühe liituja kuus jne. Kui selles tempos jätkata, siis vähem kui kolme aastaga peaks kogu maakera elanikkond olema liitunud Amwayga ja kõik muu kaubandus peaks olema lõppenud.

3.4. Soovitused

Tuleb hoolikalt mõelda, kas tasub liituda skeemiga, mille kaudu tulu teenimise eelduseks on pidev uute liikmete värbamine. Kui keegi tuttavatest on ka saanud kokkulepitud tasu, siis võib olla põhjuseks see, et kui võrk on veel väike, on uute liikmete hankimise tõenäosus palju suurem. Pakkumise usaldusväärsuse kindlakstegemiseks tuleks konsulteerida asjatundjatega või iseseisvalt koguda internetifoorumites inimeste kogemusi. Ei maksa kiirustades alla kirjutada ühelegi dokumendile, sageli on tunda pakkujapoolset pealekäimist või liigselt kiirustamist. Ei tohi lasta end ahvatleda kõlavatest hüüdlausetest [27].

4. PONZI-SKEEMID

Ponzi-skeemid said oma nime itaallasest emigrandi Charles Ponzi järgi, kes 1920. aastatel tuhandeid ameeriklasi ninapidi vedas. Seda skeemi kasutatakse väga laialdaselt veel tänapäevalgi ning paljusid firmasid süüdistatakse veel tänapäevalgi ponzi-skeemi kasutamises. Erinevalt püramiidskeemist tugineb ponzi-skeem enamasti tõelisele ärile. Kuid selle äri väärtus on kõvasti üle blufitud. Äri edendamiseks on vaja kapitali. Kergeusklikud investorid teevad oma sissemaksed ning saavad algul isegi „dividende”. Tegelikult makstakse neile algul tagasi osa sissemaksetest. See tiivustab investoreid investeerima aina rohkem, et saada veelgi rohkem “dividende”. “Dividendide” maksmine kestab seni, kuni jätkub “investeeringute” juurdevool. Kuid siis läheb asi kahtlaseks ning ühel hetkel on pood kinni ja suli rahaga välismaale kadunud. Detsember 1919.a. laenas Ponzi mõned sajad dollarid ja asutas “Securities Exchange Company”. C. Ponzi lubas oma tuttavatele ja partneritele, idee toetajatele, investoritele 45 päeva jooksul 50% ja 90 päeva jooksul 100% kasumit.Ta väitis, et investorite raha investeeritakse kupongidega seotud operatsioonidesse ja et selle tehnoloogia on saladus. Et tõestada oma “lubadusi” tegi ta ka mõningad väljamaksed esimestele investoritele. Edasine on teada, uued investorid tulid juba ise Ponzi kontorisse ja pakkusid raha. 1920.a juuliks olid 20 tuhat inimest investeerinud enam kui 9 miljonit dollarit[28].

Ponzi-skeem töötas 8 kuud. Charles Ponzi vanglakaristuseks oli 5 aastat, mees kandis sellest ära ainult 3.5 aastat. Hiljem jätkas Ponzi petuskeemidega, oli veel kaks korda vangis kokku 8 aastat ning suri vaesuses ja pimedana. Siiski väitis Ponzi ajakirjanikule enne surma (1949), et andis ameeriklastele parima show peale kolonistide saabumist [29].

4.1. Juhtum 10 – Bernard L. Madoffi fondid

2008. aasta detsembris tabas niigi habrast finantsmaailma järjekordne keeristorm, mis ähvardas USA rikkaimad inimesed varatuks jätta, lugematud fondid üle maailma pankroti äärele viia ning panna paljud pangad veel suuremaid kahjumeid kandma. Fondijuht Bernard L. Madoff tunnistas oma ettevõtte juhtivatel positsioonidel töötavatele poegadele, et kogu tema poolt juhitud üksus on üks suur pettus ja tal on investoritelt korjatud rahast järgi vaid 300 miljonit dollarit. Madoff tunnistas, et ta 20 aastat kestnud äri oli põhimõtteliselt suuremastaapne Ponzi skeem ning tegelikke lubatud tehinguid pole kunagi toimunud. Investorite kaotuseks hindas mees 50 miljardit dollarit, mis on suurim taoline kaotus ajaloos.

Madoff kasutas klassikalist Ponzi skeemi, kuid tegi seda varjatult ja pika-ajaliselt. Tema tehnika väga rikaste investorite kaasamiseks oli erakordselt andekas. Ise ta asjasse puutuvate inimeste sõnul kellelegi midagi peale ei sundinud ning mett kõrva peale ei määrinud. Lisaks mitteametlikele värbajatele töötas väga hästi „ringi pääsemise“ eksklusiivseks muutmine. See äratab heast mainest ja positsioonist huvitatud rikaste tähelepanu, kes jooksevad jalad rakku, et vaid seltskonda pääseda. Ja väga suur osa neist pääseski. Lisaks paljud Madoffi isiklikud sõbrad.

Legendiks muutumiseks maksis Madoff investoritele iga-aastaselt 8 kuni 12 protsenti investeeringust vaatamata sellele, mida tegi aktsiaturg või üldine majandus. Ja järjepideva ühtlase tootluse saavutamine on fondi juhtimisel üks keerulisemaid ülesandeid ning tõeliselt ilusad tulemused oleksid võinud tegelikult tähelepanu äratada. Madoff näitas, et ta suutis teenida suurt tootlust ka langevatel turgudel, mis selle strateegiaga enamikel juhtudel ei toimi. Samuti ei klappinud Madoffi strateegia investeerimisperiood ülejäänud samal viisil raha teenivate fondijuhtidega ning oli neist silmapaistvalt lühem.

Üks investoritest rääkis The Wall Street Journalile, et Madoff oli rahajuhtimise legend ning golfiklubides einestades tehti nalja, et kui Madoff petiseks osutub, tõmbab ta endaga vee alla pool maailma. 20 aasta jooksul oli Bernard L. Madoff Investment Securities´i tegevuses palju vasturääkivat, mistõttu otsustasid mitmed kartlikud fondijuhid ettevõttest eemale hoida [30].

Investoritelt 65 miljardi dollari (724 miljardit kooni) välja pressimise eest mõisteti Madoff 150 aastaks vangi ning osa tema isiklikest asjadest pandi novembris 2009 esimesele oksjonile – nii kümneid tuhandeid dollareid maksvad käekellad ja rahakotid, hinnalised ehted kui ka New York Metsi pesapalliklubi jope. Huvi oksjoni vastu on olnud suur ja oksjoneid tuleb veel.

Madoffist on saanud USAs puhkenud majanduskriisi ja sellele kaasa aidanud vastutustundetute rikkurite sümbol, kellele kohus ei andnud mingit armu, määrates talle maksimaalse karistuse 11 süüdistuses, teiste seas ka püramiidskeemis ja rahapesus.

4.2. Juhtum 11 – Võrldus Ponzi skeemiga Eestis: Eesti Maapank

Taasiseseisvunud Eesti algusaastail tekkis hulgaliselt fonde ja pankasid, mille juhtumises ja hävingus on leitud sarnasusi Ponzi skeemiga. Ööl vastu 8. juunit 1998 otsustasid tollal Eesti suuruselt kuuenda kommertspanga, Eesti Maapanga nõukogu ja juhatus teha omanikele ettepaneku panga likvideerimiseks. Maapanga kontorite uksed suleti ning kätte jäi saamata 842 miljonit krooni hoiuseid, millest 260 miljonit krooni kuulus eraisikutele. Maapangas oli kokku umbes 100 000 kontot, neist eraisikute omi 90 000.

Pedagoogide töötasusid jäi Eesti Maapanka kinni 1 158 000 krooni. Selle saajad olid 11 vallavalitsust, 13 kooli, kes pidid saama raha otse, üks haridusosakond ja üks haridusamet. Maapanga viimane juhatuse esimees Tiit Arge võrdles oma avalikes esinemistes seda põhjaläinud äriettevõtet riikliku püramiidskeemiga, mis elatus riigi raha sissevoolust ja endise pangajuhi Arvo Sarapuu tutvustest. Eeldades, et Maapanka pidevalt juurde voolanud hoiustajate ja riigi raha jagati laiali panga omanike, nende sõprade ja riigilt raha hankida aidanud isikute vahel või raisati ebaefektiivse panga ülalpidamiseks, ei saa rääkida klassikalisest püramiidskeemist ning on avaldatud arvamust, et tegemist oli Ponzi skeemi ja riigivarguse kombinatsiooniga [31].

4.3. Juhtum 12 – Liberty Pank

Vaatamata sellele, et Aafrikas pole kunagi olnud riiki nimega Anjouan, investeeris ligi kaks tuhat eestlast raha selle fantoomriigi Liberty-nimelisse panka. Tallinnas Pärnu mnt 139D/2 asus mõne aasta eest investeerimiskontor, kus sõlmitud tehingud pidi tooma klientidele kasumeid muu hulgas Küprose kinnisvaras ja Guinea teemandikaevandustes.

Ühel päeval olid kadunud nii kontor, tema maaletoojad kui ka sinna paigutatud miljonid. Liberty Panga investor 67-aastane endine raamatukoguhoidja tunnistas, et tal ei tekkinud antud lubatuste suhtes kahtlusi. Ka 51-aastane bussijuht Väino Mäepea uskus, et tegemist on reaalse pangaga. Nii raamatukoguhoidja kui Mäepea said väidetavalt suurepärasest investeerimisvõimalusest kuulda tuttavatelt ja mõlemal oli tookord pangaarvel suurem summa vaba raha. Väinol maamüügist teenitud 120 000 krooni ja Merikesel tagastatud vanematetalu eest saadud ligi 400 000 krooni. Neile ei seletatud, kuhu see raha täpselt läheb ja kuidas intress sealt täpselt tekib. Samas ei esitanud kumbki selle kohta ka küsimusi.

Kõnealuse investeerimisskeemi maaletoojaks peetakse 47-aastast Frank Werner Heinzingeri, kes ilmus Eestisse 2001. aastal ja hakkas saalitäitele inimestele jutlustama kohe nende sülle kukkuvast rikkusest. Ringkonnaprokurör Tambet Graubergi sõnul hoiatas finantsinspektsioon tookord inimesi. Keskkriminaalpolitsei alustas menetlust, et tuvastada, kas tegemist ei ole kelmusega. Ent hoolimata ponnistustest, kahtlustatavale kelmile küüsi taha ei saadud. Üks põhjus oli, et sakslase ja tema jüngrite jutt oli nii veenev. Aastatel 2001-2004 toimus üle Eesti koosolekuid, kus ettevõtmist reklaamiti kui pensionisammast, mis tagab äraelamise surmani.

Tuhanded inimesed panid mängu kümneid kui mitte sadu miljoneid kroone. Hoolimata võimude ja meedia korduvatest hoiatustest saavutas Heinzingeri skeem nii müstilise mahu tänu sellele, et rajati nutikas võrk kohalikest edasimüüjatest. Oli välja töötatud kindel boonus- ja karistussüsteem. Boonussüsteem tähendas seda, et iga inimene pidi leidma järgneva inimese, kellega sõlmida leping – kõik need inimesed olid seejuures iseseisvad esindajad – ja kui inimene leiti investeeringuks, siis see summa, mis saadi sellelt inimeselt, jaotus ühe leveli peal ja teise leveli peal.

Kõnekas detail on, et edasimüüja sai karistada muu hulgas selle eest, kui tunnistas potentsiaalsele kliendile, et müügivõrk eksisteerib ja ta ise saab vahendustasu. Mulje pidi jääma, et megalepingut pakutakse tuttavale heast südamest. Aastate jooksul pakkus sama seltskond Eestis vähemasti tosinat erinevat investeerimisskeemi ning vahetasid nende taga olevaid firmasid nagu mõni mees sokke.

Kuid tagantjärgi kõige kurioossem ja eksootilisem oli kõige viimane pakkumine – Liberty pank. Investorite huvi äratati üles juttudega Küprose kinnisvarast ja suurest teemandikaevandusest Aafrikas Guineas. Firma oli registreeritud madala maksumääraga piirkonnas USA Delaware’i osariigis. Inimesed saatsid Tallinnast raha Uruguay firmale, mille arveldusarve asus aga Küprose pangas. Raha pidi väidetavalt edasi rändama Guineasse. Kuid tegelikult avas Liberty Pank klientidele kontod Lätis. Niisiis pärast tiiru ümber maailma maandus raha meie naabruses. Selle ahela ainus mõistlik põhjendus saabki olla, et eesmärk oligi asi võimalikult segaseks ajada.

Liberty Pank on registreeritud Anjouanis Mutsamudus. Anjouan eksisteeris kunagi India ookeanis Madagaskari ja Mosambiigi vahel. See on üks Komoori saartest, mis kuulutas 1997. aastal ennast põgusalt iseseisvaks. Segadust kasutades registreerisid hämarad ärimehed pisikeses islamiriigis hulga panku, mille nimed on väga sarnased kuulsate krediidiasutustega. Teiste seas Liberty Panga, mida müüdi internetis edasi 19 000 dollari eest. Ehk tegemist oli otse öeldes riiulipangaga, mille presidendina esitles end Heinzinger [32].

4.4. Soovitused

Eestis on praeguseks välja kujunenud tugev pangandussektor ning kui mingi fond või pank on valmis investeeritud rahalt pakkuma ülikõrgeid intressiprotsente, tekib küsimus, miks see fond ei laena raha pangast tunduvalt soodsama intressiga. Asi on kahtlane. Seoses endiselt levivate petuskeemidega on soovitus hoiduda raha paigutamisest fondidesse, kus lubatakse kiiresti suurt intressimäära. Alati on võimalik küsida ja uurida, internet pakub selleks kõiki võimalusi.

5. KAHTLASED TOOTED JA TEENUSED

Tundub, et järjest rohkem jõuab meieni tooteid ja teenuseid, mille tegelikus väärtuses peame sügavalt kahtlema. Kui tootel või teenusel puutuvad lubatud omadused või tulemused, on tegemist pettusega. Sageli on sellised tooted Eestis koguni keelatud või puudub müügiluba, seega müük toimub põranda all ja sellega püütakse veel lisaks hinda juurde kruvida, ikkagi salajane toode…

5.1. Juhtum 13 – Imeravim NitroFX

Varem võltsimise eest süüdi mõistetud Raili Kuninga sõnul kasutab Eestis juba 2000 inimest ülikallist imeravimit, mille müük on Euroopa Liidus tõestamata ohutuse tõttu keelatud. Eraisiku pankroti läbi teinud Kuningas värbab imeravimi müügiks töötajaid vahendeid valimata. Nõnda sai ka Äripäeva ajakirjanik tööpakkumise hakata turustama toodet, mille müük Eestis on keelatud.

“Meil on väga põnev rahvusvaheline äri,” rääkis esimesel kohtumisel tööpakkumisest Kuningas. Tegevus leidis aset Kuningale kuuluvas Tallinna kesklinna korteris Maneeži tänaval, mis on samal ajal ka rahvusvahelise ettevõtte Enliven Eesti kontor. Selgus, et tööpakkumise sisu on Eestis keelatud toidulisandi Nitro FX müük, mida turustatakse imeravimi pähe. Nitro FX™ on tegelikult India nonipuu ekstrakt.

Kuna toode pole vastavat ohutushindamist läbinud, ei ole tootja väited tõestatavad, ning toote turustamine on seega Euroopa Liidu seaduste kohaselt keelatud. Väikese pudeli eest võetakse tuhat krooni, sellest jätkub kuuks ajaks. 2008. aasta alguses on hakati “ravimit” massiliselt turustama. Näiteks ilmus reklaamimaiguline artikkel Naistelehes ning Kuninga korteris toote konsultatsioone pakkuv meditsiiniharidusega Raul Mardi esines Tartu Pereraadios. Samuti on “imeravim” sattunud agentide kaudu mitmesse internetikeskkonda, kus müügiagendid seda tutvustavad.

Tegemist on tüüpilise võrkturundusega, kus kliendid muudetakse osavalt müüjateks ja müüjad klientideks. Turustuskoht on Kuninga enda korter. Veterinaar- ja toiduameti peaspetsialist andmeil oli Nitro FXi müük Euroopa Liidus keelatud, sh ka tasuta edasiandmine. Toidulisandile ei ole tehtud ohutushindamist, see võib olla ohtlik inimese tervisele. Selle turustajad aga tegutsesid aktiivselt, kuigi neid pidevalt teavitati, et seda ei tohi teha. Ravimiameti osakonnajuhataja Katrin Kiisk: “Nad ei ravi ühtegi haigust, nad ei aita ühtegi haigust ennetada, diagnoosida, sümptomeid leevendada ega ära hoida, ravimi toime peab olema alati tõestatud” [33].

5.2. Juhtum 14 – Detox jalavann

Igaüks võib minna ilusalongi ning 300 krooni eest saada teenust, mille kohaselt jalavanniga eemaldatakse kehast mürgiseid aineid. Selgunud on aga, et mürgiste ainete eemaldamisega kehast pole vee muutumisel häguseks midagi ühist. Detox-jalavanni idee on imelihtne. Selleks pole vaja muud kui plastkaussi, soola, vasetükki, raudnaela (hädakorral piisab ka kahest rauatükist), paari juhet ja toiteplokki. Toiteplokist tuleva alalisvoolu pingeks on 15 V. Soola koostis on karbil oleva info põhjal: 99,8% NaCl, 5–20 mg/kg joodi, 215–285 mg/kg fluori ja lisanditeks E535 ja E553.

Aga sobib ka täiesti tavaline sool, mis parajasti köögis olemas. Kui vaskplaat ja raudnael soolvette panna ning vasele ühendada juhe toiteallika miinuspoolelt ja raudnaelale plusspoolelt, siis hakkab vasetükilt mulle eralduma ning vesi pruunikaks muutuma. Kahe rauatüki puhul on asi veel lihtsam – pole vahet, kuhu pluss ja miinus ühendada. Tõenäoliselt seetõttu ongi tootjatel selliseid ionic-detox-jalavanne lihtne müüa: inimene näeb ju ise, kuidas “šlakid” kehast eralduvad ja ilus selge vesi inimese silmadel all koledaks ja poriseks muutub.

Kui aga katses ühendada juhtmed vastupidi – miinus rauale ja pluss vasele –, siis hakkab raudnaelalt mulle eralduma, vette immitseb hallikat sadet ning vask muutub haljaks. Kui ühendada juhtmed esialgseks tagasi ning veidi veel oodata, läheb vesi ikka sogasemaks. Vase pind kattub tumeda kihiga, millest aeg-ajalt tükke eraldub ning mis vett hõljumiga rikastab. Vesi omandab ebameeldiva tumeroheka värvuse. Seega, mürgised ained eemalduvad kehast, ilma et jalgu üldse kaussi oleks vaja panna. Muid kehaosi pole samuti vaja kaussi panna. Kui nael ära kuivab, on väga selgelt näha, et see on muutunud roosteseks. Pruunikas roostekiht on ka sellel traadiosal, mis vette ulatus. Vaskplaat on samuti lapiliseks muutunud, vahepealsest haljusest pole enam jälgegi.

See, nagu eralduksid mürgid jalataldade kaudu, on lausa bioloogiliselt võimatu. Üks elukutseline arst oli selle vanni läbi teinud ja lasknud vannivett laboratoorselt analüüsida. Selgus, et mitte ühtegi inimese kehast higi, uriini jms eralduvat jääkainet, millest kõige tuntum on uurea, see vannivesi ei sisaldanud [34]

5.3. Juhtum 15 – pettus SMS-teenuse kaudu

Viimasel ajal on internetis levinud testid, mille kohaselt inimene saab teada oma IQ mõne minutiga või siis saab teada oma surma kuupäeva. ’Vaata, mis päeval sa sured?’ – just nimelt sellise üleskutsega reklaami on nii mõnelegi veebilehele üles riputanud Portugali mobiilimängude, helinate ja taustapiltide pakkuja Total Tim Servicos de Telecomunicacões Moveis e Afins, kelle IQ-testi Eesti tarbijakaitseamet 2009. aasta alguses ära keelas. Surmatest asub veebiaadressil http://www.surmatest.com/.

Nalja võib ju teha, aga tavaliselt ei loe kasutajad väikeses kirjas teksti, mis määrab kasutamise tingimused. Nendeks on ’Tegu on perioodilise teenusega. Teile saadetakse iga nädal 1 dieedinipp, 1 taustapilt ja 1 polühelin (nädalatasu on 27 EEK).Teenuse peatamiseks saatke: “STOP TIPS” lühinumbrile 1818. Polüfooniliste helinate puhul on artistide nimed esitatud üksnes selleks, et tellijatel oleks kergem leida soovitud lugu, ning ei viita mingil moel sellele, et nimetatud artistid oleksid helinad esitanud või välja andnud.’ Tavaliselt märkab inimene seda, et mobiiliarvelt kaob igal nädalal 27 krooni, alles palju hiljem. Lisaks aktiveeritakse teenus selle järgi, missugune mobiilinumber interneti lehele sisestatakse. Järelikult võib sisestada ka kellegi teise numbri ja selle teenuse lihtsalt pähe määrida.

On ka infot, et teenust ei õnnestu sageli peatada, sest peatamissõnumid ei jõua kohale. Muu seas võib eestikeelset reklaami kohata nii ingliskeelsete autouudiste portaalis motorauthority.com kui ka ühe online-sõnaraamatu veebilehel. Lisaks timuka pildile surnuaia taustal ehmatab reklaam ka aeg-ajalt kostuva hauataguse naeruga – tõsi küll, seda vaid siis, kui arvutil on kõlarid ja heli on sisse lülitatud. Reklaambännerile peale klikkides avaneb surmatesti veebileht, kus sarnaselt IQ-testiga on taas kümme küsimust, mis sedapuhku puudutavad vastajat ennast.

Kõigepealt küsitakse nime ja sünnikuupäeva, järgmisena pikkust ja kaalu, siis järgnevad küsimused treenimisharjumuste, stressi, depressiooni, hommikusöögi söömise, unetundide, arstilkäimise, suitsetamise, alkoholi tarbimise ning südame-veresoonkonna haiguste ajaloo kohta peres. Kuigi informatsioon teenuse tasulisuse kohta on olemas, põhineb skeem ikkagi pettusel, sest vähe on neid, kes hakkaksid tegema sellist testi juhul, kui nad seotakse iganädalase lepinguga osta 27 krooni eest dieedinippe, taustapilte ja helinaid. Äriidee põhineb sellel, et klient väikeses kirjas teksti ei märka [35].

5.4. Soovitused

Ei maksa uskuda, et tänapäeva meditsiinisüsteem keelab meile kasulike ainete müügi – need ained aga peavad olema testitud, muidu valitseks kogu maailmas stiihia. Seda kasutavad ära võrkturundajad, määrides pähe luba mitte omavaid imeravimeid ülisuure raha eest. Kasulik on sellistest skeemidest hoiduda. Samuti tuleb iga teenuse puhul uurida, kas salapärane ravim masin tõepoolest mingit efekti annab, tegu võib olla lihtsa pettusega. Eriti hoolas tuleb olla SMS-teenuste pähemäärijatega. Pidevalt ja hoolikalt tuleb jälgida telefoniarvete väljavõtteid. Kokkuvõttes tuleb jälgida igal sammul, kas tooted ja teenused on ikkagi kvaliteetsed ja kontrollitud ning ega neid meile enda teadmata pähe ei määrita.

6. IDENTITEEDI VARGUS

Käesoleval ajal tuleb eriti hoolikas olla oma andmete avaldamisega, neid proovitakse ka meilt pidevalt varastada, et pääseda ligi pangakontole, võtta meie nimel laenu või midagi osta. Kuigi pank võib mõningatel juhtudel meile kahju kompenseerida, siis võidakse isikuandmete või dokumendi kaotamist tõlgendada hooletusena ning inimene jääbki rahast lihtsalt ilma.

Justiitsministeerium tegeleb uue seaduse eelnõuga, milles sätestatakse kuriteona identiteedivargus. Eelnõu järgi on teise isiku identiteedi volituseta kasutamise ehk identiteedivarguse puhul kuriteoga tegemist siis, kui ilma nõusolekuta teise isikuna esinemise tulemusena on teise inimese õigustele või huvidele kahju tekitatud või see on toime pandud muu kuriteo varjamiseks. Samuti muutub karistatavaks eelpool nimetatud eesmärgil identiteeti puudutavate andmete edastamine ja nendele juurdepääsu võimaldamine.

Näiteks on ka Eestis aset leidnud juhtumid, kus keegi teeb teise inimese isikuandmeid ja fotosid kasutades konto suhtlusportaalidesse ning esineb seal siis selle teise isikuna. Läbi taoliste n-ö libakontode siis esinetakse selle teise isikuna ning kahjustatakse tegeliku isiku mainet, huve või õigusi. Samuti kuuluvad siia alla juhtumid, kus keegi avaldab teise isiku nimel solvavaid ja laimavaid artikleid või peab teise isiku nimel solvava ja laimava sisuga blogi [36].

6.1. Juhtum 16 – laenu võtmine võltsitud dokumendiga

Saaremaal elav mees langes identiteedivarguse ohvriks: tema nimel avati pangas võltsitud dokumendiga konto ja võeti BIG-ist 38 000 krooni laenu. Mees sai tema nimele võetud laenust teada, kui talle BIG-ist helistati ning öeldi, et ta ei ole oma laenu tagasi maksnud. “Hakkasin mõtlema, et mis laenu? Ei ole BIG-ist kunagi laenu võtnud,” rääkis mees. Jutu käigus tuli välja, et tema nimel on laenu võetud Tartus Lõunakeskuse BIG-i kontorist. “Ma pole Tartus paar aastat käinud, rääkimata mingist BIG-i kontorist,” imestas mees.

Korra mõtles mees, et keegi teeb temaga halba nalja ning hakkas naermagi, kuid naljast oli asi kaugel — laenu oli tema nimel võetud 38 000 krooni. Edasiselt selgus, et laenu võtmiseks oli esitatud juhiluba, kuid juhiloa number ei vastanud mehe enda juhiloal olevale numbrile. Võltsitud juhiluba kasutati kolmel korral erinevates firmades. Kurjategija oli kõigepealt käinud Hansapanga kontoris ning võtnud laenu saamiseks mehe konto väljavõtte. Seejärel oli pahalane avanud Nordea pangas tema nimel uue konto ning võtnud BIG-ist laenu, mis kanti Nordea panga kontole. Seejärel võeti paari päeva jooksul automaatidest kogu raha välja.

Mees käis Nordea pangas ka oma kontot vaatamas ning see oli tühi. Lisaks sai ta näha ka juhiloa koopiat, mis konto avamisel tehti. Juhiloal oli tema nimi ning isikukood, kuid foto oli kellegi teise oma. “Kiilakas kapp oli seal peal, mina see ei olnud,” rääkis ta. Tegemist oli uue, väikeseformaadilise juhiloaga. Nordea Panga Eesti kommunikatsioonijuht Kristel Peikel ütles, et antud juhul on tegemist keeruka juhtumiga, kus Nordea panga töötaja on omalt poolt kõiki reegleid täitnud. Isiku tuvastamine toimub pangas isikut tõendava dokumendi alusel. Pank aktsepteerib seadusega kehtestatud dokumente.

Kohe pärast BIG-ist saadud kõnet tegi mees politseisse avalduse ning sealt lohutati, et tema ei pea õnneks võõrast laenu tagasi maksma hakkama. BIG-ist öeldi mehele, et nad kontrollisid juhiloa numbrit ning see olnud kehtiv, ehkki polnud sama, mis mehe õigel juhiloal. Kummaline oli seegi, et Tartu postkontorist oli BIG-ile esimene laenu tagasimakse tehtud [37].

Keskkriminaalpolitsei korraldas koostöös riigiprokuratuuriga 2005. aasta novembri alguses üleriigilise suuroperatsiooni, mille käigus avastati mitmekümnes erinevas paigas kokku suures koguses võltsitud dokumente ning suleti mitu dokumentide võltsimise trükikoda.

6.2. Juhtum 17 – raha väljapetmine suhtlusportaalis

Kolm 15 aastast poissi petsid endast isegi kuni poole vanematelt meestelt interneti suhtlusportaalides välja kümneid tuhandeid kroone. Põlvamaalt pärit poisid tegid erinevatesse portaalidesse endale tütarlastena kontod. Selleks otsisid nad naaberriikide tutvusportaalidest ilusate tüdrukute pilte ja lõid kolmele mitte eksisteerivale tüdrukule kontod. ’Tüdrukutele’ loodi uued identiteedid ja muudeti eestipäraseks.

Petturite ohvriks langesid mehed, kes tutvusportaalides tüdrukutega tutvuvad ning kokku soovivad saada. Enne kohtumist hakkasid „tüdrukud“ meestelt erinevatel põhjustel raha laenuks paluma. Näiteks väitsid nad, et peavad kohtumiseks bussipileti ostma või uusi riideid ostma. Samuti paluti üüri maksmiseks abi jne. Õnneks läks nendel meestel, kes soovisid enne raha kandmist tüdrukuid näha või telefoni teel suhelda, kuid oli üllatavalt palju ka neid, kes olid kohe nõus raha kandma. Suurimad summad, mis suudeti ühelt mehelt välja petta, jäävad 30 000 krooni ringi. ’Tüdrukud’ palusid raha kanda venna kontole, kes tegelikult oligi ise kogu asja taga [38].

6.3. Juhtum 18 – pangakaartide kopeerimine ja koodide vargus

Viimastel aastatel on hakanud sagenema krediitkaartide kopeerimine spetsiaalsete seadmetega. Seda tehakse väga erinevates kohtades – bensiinijaamades, pangaautomaatides, restoranides, suvalistes poodides. Seadmed üritatakse paigutada sellistesse kohtadesse, kus inimestel on neid raske ära tabada. Inimesed peaksid ise olema ettevaatlikud, näiteks restoranis ei tohiks lasta ettekandjal kaarti laua juurest ära viia.

Kaardil tuleks silm peal hoida, kuna kopeerimine võtab väga vähe aega. Tihti langevad kaardipetturite ohvriks purjus põhjanaabrid, kes maksavad enda teadmata topeltarve. On ka juhtumeid, kus krediitkaart on ära vahetatud teise krediitkaardi vastu ning inimene avastab selle alles kodus. Kõige tavalisem skeem näeb välja nii, et kaardid kopeeritakse siin, sularaha aga võetakse välja erinevates välisriikides. Täpselt samamoodi on ka vastupidi, et kopeeritakse kaart näiteks Inglismaal, aga sularaha võetakse välja Eestis, Lätis, Leedus või kuskil mujal.

Näiteid:

• 22. veebruaril 2008 kasutati Sampo/Nordea Raekoja platsil paiknenud pangaautomaati kasutanud inimeste pangakaartide andmete kopeerimiseks skimmerit ja topeltklaviatuuri. Kopeeriti 38 kaarti ning suleti 192 kaarti. Kliendid said uued kaardid ning keegi kahju ei kannatanud.

• Tabasalu automaattankla juhataja avastas kaardilugeja ava külge ning valgustuse kohale paigaldatud lisaseadmed 2007. aasta 28. novembril. Üheksa Hansapanga klienti vaidlustasid oma tehingud, kokku summas 108 500 krooni.

• 2008. aasta augustis mõistis kohus süüdi Raekoja platsi äärses restoranis töötanud kelneri, kes kopeeris klientide krediitkaardi andmeid ja edastas neid kaasosalistele [39].

Swedbank teatas 2009. aasta veebruari lõpus, et panga osade klientide pangakaartide andmeid võidi kurjategijate poolt kopeerida, mistõttu soovitati kaartide omanikel PIN-koode vahetada. Kuidas kopeerimisseadmega sularahaautomaati ära tunda, saab näha juures olevatelt piltidelt. Pangaautomaadi ekraani valgustava lambi alumisse serva on paigaldatud papiriba alla peidetud väikekaamera – tänu nurgatagusele on ta pikemale kodanikule raskesti märgatav. Maksevahendi võltsimise eest on võimalik vangi minna kuni kuueks aastaks [40].

6.4. Soovitused

Identiteedivarguse seadus jõustub Eestis loodetavasti peagi, hetkel on Riigikogu lõpetanud esimese lugemise. Igaüks peab pidevalt jälgima nii oma dokumentide allesolu kui kõikide pangakontode ning telefoniarvete väljavõtteid. Kel on kontod suhtlusportaalides, peaksid jälgima ka, kas keegi pole teinud nende libakontosid. Kui tekib kahtlus, et pangakaarte kopeeritakse või koode püütakse varastada pangaautomaadi kasutamisel, tuleb sellest teavitada politseid või automaadi valdajat. Kaardimakse kviitungil peavad olema maksekaardi neli viimast numbrit. Lisaks võib meist igaüks saada ka e-kirja, kus ’pank’ soovitab saata või uuendada kasutaja koode. Selleks on loodud isegi spetsiaalseid liba-veebilehti. Sageli iseloomustavad selliseid teateid ja veebilehti rohkearvulised kirjavead.

7. KOKKUVÕTE

Meid ümbritsevad pidevalt kümned erinevad petuskeemid, mille eesmärk on üks – petta välja raha või saada ligipääs meie rahale. Peame olema väga hoolikad, et mitte petuskeemide ohvriks langeda. Selles töös on välja toodud 6 erinevat petuskeemide kategooriat koos 18 näitega, aga see pole kaugeltki kõik, mis meid ümbritseb. Esitatud on ka soovitused, kuidas petuskeemide ohvriks mitte langeda.

Peamised soovitused on

• hoida oma dokumente varaste eest ja kontrollida pidevalt nende olemasolu;
• kontrollida pidevalt oma pangakontosid, mobiiliarveid jne;
• olla ettevaatlik internetipoodidest kaupade ettemaksuga ostmisel, kontrollida eelnevalt nende usaldusväärsust;
• mitte uskuda võite loteriidel, millel pole osaletud, kahtlasi raha vastuvõtmise skeeme, pärandusi tundmatutelt inimestelt jne;
• kaitsta oma identiteeti, sealhulgas koode, paroole jne;
• mõelda kümme korda järele, enne kui midagi kahtlast osta, millessegi investeerida jne;
• näha läbi püramiidskeeme ja neis mitte osaleda;
• hoiduda libapolitseinike jt petturite ohvriks langemise eest;
• kui on vähemgi kahtlus, alati küsida nõu või otsida internetist lisainformatsiooni.

Kasutatud kirjandus

Allikas internet, algallikas: Tartu Waldorfgümnaasiumi 8. klassi õpilase Joonas Puura mais 2009 koostatud ja pisut kaasajastatud lõputöö enimlevinud petuskeemidest.

PETUSKEEM

Püramiidskeemide välimääraja

Sildiarhiiv: petuskeemid